Kui laps kunstitunnis joonistab, maalib või voolib, siis ta tunneb ja mõtleb ning tulemus paberil ja voolitul näitab tema mõtlemise ja kogemuste peegeldust. Kunstis vajaminevaid osaoskusi (kunstivahendite kasutamist, tehnikaid, mõisteid, suhtlemist, arutelu jm) kasutab laps läbi oma meelte tundmaõppimise, millest  nad saavad erinevaid kogemusi, tekivad  kujutluspildid ja kunstitöö -  ühtlasi treenivad mälu. Näiteks: grafiitpliiats lõhnab, teeb paberil häält, seda saab katsuda ja tunda jm.

Lapsed kujundavad omanäolisi jooni, pindu ning vorme. Kunsti õpetamise meetodiks on narratiivid ehk jutustused ja mäng. Viimastes rühmades on toetavaks tegevuseks kunstiõpingud KUMU-s ja Kadrioru Kunstimuuseumis. Kunstiprotsessis kujunevad lastel oma sümbolid ja nende oma keel, oma  „sõnaraamatuga", mille lahtiseletamine saab toimuda ainult lapsi kuulates ja kuuldes, vesteldes ja arutledes. Enda loodud kujunditele, piltidele ja vormidele „hinge sisse puhudes" antakse neile nimi ja räägitakse, mis pildil ja kujuga toimub. Selline protsessipõhine lähenemine kunstitunnis, kasutades ka kunstiteraapia võtteid, peaks õpetama lapsi ka reaalses elus paremini toime tulema.

Kokkuvõtteks - mõtestan lapse ja enda jaoks miks, mida, kuidas, millega, kus ja millal me midagi teeme. Eeldan ja uurin, kas meie, so. laste ja minu poolt avaldatud mõtete, tegemiste ja minu poolt rakendatud meetodite ja võtete, osaoskuste ja lugude loomine arendab lapsel võimalikult ja piisavalt tema kunstikeelt ja loovust.